Kui võlgnik on end lootusetult "lõhki laenanud" ja igasugune lootus võlgadest välja rabelda puudub, võib lahenduseks olla pankrot. Pankrot on  kohtu poolt väljakuulutatud maksejõuetus. Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Võlgadest vabaks saamise protsess koosneb kahest menetluse osast: pankrotimenetlusest (kestab ligikaudu ühe aasta) ja kohustustest vabastamise menetlusest (3-7 aastat). Pankrotimenetluse ajaks määrab kohus pankrotihalduri, kes kontrollib võlgniku rahalist olukorda, varade ja kohustuste suurust. Võlgniku vara müüakse võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sissetulek, mis ületab täitemenetluses arestimisele kuuluvat piirmäära, tuleb loovutada pankrotivara hulka. Pankrotimenetlus peatab viiviste ja intresside kasvamise ning lõpetab täitemenetlused.

Kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks tuleb võlgnikul esitada vastav avaldus kuni esimese võlausaldajate üldkoosolekuni. Selleks perioodiks määrab kohus usaldusisiku, kes korraldab võlgniku poolt loovutatavate summade edastamise võlausaldajatele ja kohtule aruannete esitamise. Menetlus toimub kohtu järelevalve all. Reeglina alles pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algusajast saab kohus võlgniku taotlusel otsustada tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kohtul on õigus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Juhul kui kohus otsustab siiski vabastada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu.  Võlgnik ei vabane siiski kohustusest maksta lapsele elatist ja õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõuetest.